Print This Post

Sergei Timofejev. Aeglane ränd. Hamdam Zakirovi luulest

Новые oблака
1-2/2016 (73-74) 22.02.2016, Таллинн, Эстония

Saatesõna luulekohule: Hamdam Zakirov. Vahimadrus kaugel merest.
Raamatusari “PENi raamatukogu”, 2. raamat.
Tallinn: Kite, 2014. – 72 lk.
Vene keelest tõlkinud Katrin Väli

***
Ma pole kunagi käinud Ferganas, selles lõunamaa linnas, mis on rajatud Vene impeeriumi eelpostina Kesk-Aasias. Seepärast võin ma vaid ette kujutada punkti, kust sai alguse Hamdam Zakirovi pikk järkjärguline ränd, mis viib aina kaugemale ja kaugemale põhja. Näiteks, oli 80. aastate lõpp ja Sergei Solovjovi filmi „Assa“ näitamine tekitas vaata et väikse revolutsiooni. Või siis – inimesed kogunesid vaikselt ja rääkisid tähtsatest asjadest. Ikka veel kõlasid tolmuses ja päikselises õhus seitsmekümnendate psühhedeelsed kitarritremolod, kohvermakid kerisid lindid tagasi algusse ja neid mängiti üha uuesti ja uuesti. Mõned inimesed lugesid aeg-ajalt üksteisele luuletusi ja vahetasid omavahel masinakirjalehti.
Selle raamatu autor kusjuures, päritolult ehtne lõunamaalane, valib endale põhjatrajektoori üsna varakult. Ta sõidab õppima tollasesse Leningradi mereväekooli (umbes sel ajal, 1984. aastal juhtub Hamdam esimest korda ka Tallinna). Seejärel pöördub koju tagasi. Ta satub tõelisse kirjandusaktiivsuse plahvatusse, mis seotud unikaalse ajakirjaga Zvezda Vostoka, kus sufismiteemalised tekstid vaheldusid Michael Palmeri ja language school’i autorite tõlgetega ning luuleosakonna juhatajaks oli Šamšad Abdullajev. Just seal ilmusid Hamdami esimesed publikatsioonid, ja veel Piiteri omakirjastuslikus väljaandes Mitin žurnal, mis oli Dmitri Voltšeki ja Olga Abramovitši vaimulaps.
Kuid Ferganas endas hääbub see hiline ja ehk just tänu sellele nii omapärane, keskaasialikul tolmul ja päikesel tõmmanud lokaalse modernismi laine bürokraatliku ükskõiksuse (uue, rahvusliku, ent sama ebaproduktiivse) liiva. Zvezda Vostoka lõpetab ilmumise, Usbekistanis vene keeles loodava kirjanduse (aga just sellise tee valisid endale niinimetatud Fergana koolkonna poeedid, kes kasutasid seda keelt universaalse koodina, et saavutada otsene ligipääs kaasaegsele maailmakultuurile) olukord muutub problemaatiliseks. Nüüd on vene keel siin täiendav näitaja ümbritsevasse ellu mittekaasatuse kohta. Teiselt poolt, tollases vene luulekultuuris arutletakse ikka veel printsipiaalse küsimuse üle, kas vabavärssi võib üleüldse pidada „tõeliseks luuleks“. Küsimus, mis „ferganalaste“ ette isegi ei kerki – oma täieliku absurdsuse tõttu. Ja ka nende tekstide juured, mida kirjutavad tol ajal „ferganalased“, kisuvad pigem Ameerika ja Vahemere kanti ega lähtu Tsvetajeva-Mandelštami-Brodski pärandist. Kuigi kahtlemata on nad tihedalt seotud selliste Peterburi poeetidega nagu Vassili Kondratjev ja Arkadi Dragomoštšenko – pole aga noodki teab kui tugevasti joonistatud tollase vene poeetika üldpilti. Kõik see tähendab, et „Fergana kooli“ autorid (nende liider Šamšad Abdullajev ning tema kõrval Hamdam Zakirov, Daniil Kislov, Olga Grebennikova…) osutuvad justkui topelt kõrvalseisjateks: kodumaal oma kasutatava keele ja täiesti kosmopoliitse kultuuripositsiooni tõttu, venekeelse kirjanduse sfääris – oma töömeetodi tõttu selles keeles. Šamšad sõidab mingiks ajaks USAsse, elab New Yorgis aegunud viisaga, seejärel pöördub tagasi ja enam peaaegu (peale esinemisväljasõitude ja konverentside) ei lahku Kesk-Aasiast. Kõik ülejäänud emigreeruvad.
Hamdam siirdub Moskvasse. Tundub, et tal on siin hea. CD-mängijad väntavad väsimatult esimest suurepärast trip-hop’i, siia sõidavad kuulsad bändid, haruldased (provintsi jaoks) raamatud aga saab siin kätte lihtsalt, oleks vaid raha (Hamdam töötab ajakirjanikuna ajalehes Pervoje sentjabrja). „Lüheldane tõmmu näo ja pikkade mustade patsi punutud juustega rännumees liigub mööda Moskvat enesekindlalt ja keskendunult, nagu kõrbes. Seljas on tal väike seljakott, kõrvadel ümmargused kuularid, kust kostab ühtlane pisut nukrameelne heli.“ Sellisena nägid Riia poeedid, tekstirühma Orbita liikmed, Hamdam Zakirovit 90ndate teise poole Moskvas, kus ta üüris Obraztsovi teatri kõrval suurt tuba ühiskorteris. Siin on kirjutatud tema tekstid Moskvast kui gigantsest ülerahvastatud linnast, kus on lihtne kaotsi minna, aga hingemattev suvi võib tuua kaasa hulganisti kohtumisi samasuguste õhust viimset hapnikku ahmivate kaaslinlastega. Ja sellest kõigest moodustub mingisugune eriline džäss, isegi kui see kõlab nagu lakkamatu „žanri kriis“ (v.k krizis žanra).

Mu elus juhtub palju kummalisi sündmusi:
trepikojas kustub valgus, ja ma jään lifti kinni;
pärast lämbet päeva paduvihm koos välkudega; tütarlaps,
keda vaevalt tunnen, jääb järsku minu juurde ja me
tegeleme „roppusega“; lemmikluuletaja
raamat ei paku rõõmu – nagu oleks
midagi lahti, kuigi kõik on hästi. Päevad ujuvad jalge all. Öösel
on voodipesu lige, oled sa siis üksi või koos kellegagi:
niisked käed, süda pisarais. Sõnade asemel tühjus,
vabadustunne, mille nimi on üksindus; Mark Strand
ja tema „Eleegia 1969“; acid-džäss, klubi „Krizis žanra“, luuletused,
mis pole kirjutatud inimese kombel, vaid sagivad õhus nagu
räbalad, ajuti aga nagu tuule paanid, lahti
kõrvadele, silmadele, kellelegi teisele – mitte
sulle…

Ja siinkohal nihutab saatus tema liikumise vektorit jälle põhja poole. Ta abiellub soome juurtega neiuga, nad asuvad koos elama Soome. Mõni aeg läheb harjumiseks, keele õppimiseks ja enese, ameti, elukoha leidmiseks. Praegu teenib Hamdam leiba logistikaga, ta suunab suuri veoste partiisid, mis kasumi ja teekonna loogikale alludes ületavad riikide piire. Ta elab Helsingis, tal on kaks last, uus auto ja korter. Soome literaadid (ja eriti luuletaja ja tõlkija Jukka Mallinen) peavad teda täiesti omaks. Naaberriigist Eestist aga tehakse talle ettepanek hakata sealse venekeelse võrguajakirja Novõje oblaka – kus on ilmunud ka tema luuletusi – luuleosakonna juhatajaks.
Kõike seda pole ilmselt üldse vaja teada, et lugeda Hamdam Zakirovi luuletusi ja pikkamisi täituda selle pideva kulgemisega kaose mõttetusest mõistmise tarbetuse uhke mõtestuseni. Tundub, et seda luulet maksab armastada juba sellepärast, et ta jätab alati ruumi. See on, nagu rändaks mingi rahvas kaua, pikaldaselt ja väärikalt kontinendi ühest punktist teise, võimalikult kaugesse, rajades teekonnal väikseid, tugeva vundamendiga asulaid. Seal on piisavalt varju, kolle annab küllaldaselt sooja, ja kui seal ka hetkel ei põle lõket, ootab sind ometi haokubu, vana painutatud sangaga teekann, džässiplaat. Koht, kus elada üle üksindus, kohe praegu.

See reis sinuga ja need read
on mul meeles siiani: „Sündinu
vältimatult sureb, surnu
vältimatult sünnib“
(„Bhagavadgita“, 2-27).

Samuti on Hamdami luuletustes täiesti teelolija pilguperspektiiv – nagu rongis, kus teil tuleb veeta mitu ööpäeva, vaadates, kuidas aegamööda muutuvad üksluised maastikud, milles teid rõõmustavad juhuslike saatuse mängukivikestena vaateväljale poetatud detailid, detailid, detailid.

Tuul vahetab oma ükskõiksuse kergete iilide vastu,
kord on need soojad, kord
libisevad üle näo õrna jahedusena.
Samal ajal meie tammume jalalt jalale,
süütame sigareti, noogutades kaasa segasele vestlusele,
ja kahara puu lehed kiidavad meile järele, nõustudes
kõigega, mis juhtub seal – all, maas, kus kõik
on tähtsusetu: meie sõnad, tunded ja isegi
nähtavad pildid, mis kannavad meid
melonikoort nokkivate varblaste parve juurde,
palavusest vaevatud, tolmu variseva koera juurde,
terenduse juurde horisondil ja üksiku figuuri juurde,
mis longib põiki üle välja.

Pruugib vaid hetkeks end lahti kiskuda, heita pilk mujale, ja korraga sa märkad, et kõik on muutunud – küla koos koertega on libisenud mööda, nüüd on midagi justkui stepp, kollane taevas, madal päikeseketas liikumisest ähmastatud piirjoonte kohal – ära, mööda, üha edasi.

Kõik on tundmatu. Isegi sinu nägu.
Ons see võimalik?

Ent kui kiiresti kõik need üksikasjad ka mööda ei libiseks, on see siiski tõepoolest aeglane ränd. See ei ole ainult pelk geograafiline ümberpaiknemine, koordinaatide vahetus. See on ränd, mida alustas juba Odysseus, mida jätkasid keskaja araabia õpetlased, nende järel juba igasugu sellised tegelased nagu Satchmo ja Miles Davis. Ränd, millelt tagasi pöörduda on võimatu, ränd mööda kalendri koordinaate, mööda võõraid raamatuid, filme, mööda rahvast tuubil täis klubisid ja tundmatute linnade tühje baare. Mis on siin kodu?
Ja siis
olemegi kodus. Raskus,
mis oli surunud kokku me huuled, haihtus,
niipea kui ületasime läve. Siin
ei ole ärevaid pilke peale nende, piltidelt,
fotodelt, mis ripuvad seintel – üldiselt
harjunud ja sihitute: surnud
heaga. Kodused asjad –
panna teevesi keema, riietuda ümber, käia duši all, keerata
plaadimängija natuke vaiksemaks,
paar-kolm tühist lauset, lehitseda diivanil
mingit ajakirja ja oodata,
kuni läheb pimedaks ja loomalik hirm
tõukab meid teineteise poole.

Ma võin noppida sellest raamatust tsitaate lõputult, nagu segades fotosid, mis on paigutatud mingisse albumisse, et nad tunnistaksid mõningaid reise, rännakuid, kulgemisi, otsinguid. Vaatepunktide vahetused on ühtaegu tühised, privaatsed ja tähtsad, universaalsed. Ma loen Hamdami ja kordan endamisi ammust märki, peaaegu hieroglüüfi, millega tähistas „Fergana koolkonna“ poeetika olemust Šamšad Abdullajev: „Teatav kosmopoliitne sulp näivustest, tulvil päikest“. Kuigi päikesevalguse langemise nurk iseenesest on Hamdam Zakirovi jaoks ilmselt muutunud, nagu ka tema intensiivsus. Autor on ju asunud ümber kanti, kus tuttavlikum tundub lõdiseda pakases kui higistada kuumas. Ja kus sõnad säilitavad soojust veel paar aastat pärast seda, kui nad välja on öeldud. Isegi siis, kui ütleja on need lausunud „ilma vähimagi lootuseta, muide, midagi parandada, / lihtsalt niisama, et mitte vaikida“. Aga kuidas on näivustega? Need jäävadki siin näivusteks, isegi kui puudutavad meie südant. Kõik on korras. Ränd jätkub.