Damir Šodan (Horvaatia)

(snd 1964, elab Haagis ja Splitis)

Horvaadi keelest tõlkinud Igor Kotjuh

Jalutuskepp

Ma mõtlen, kas kunagi saan jalutuskepi
mida kasutavad pimedad vanad või peened härrad
millega saan katsuda jääd nagu Yeats
või toksida tänavat hirmutada putukaid ja tuvisid
kui saabuvad ärevad
ajad, need viljatud mäest alla laskuvad aastad
vajan sellist jalutuskeppi
mis oleks roosipuust
või mõnest teisest puust, ajaviitelist keppi
ja isegi hüümärgilist keppi
mis tegelikult on lähem pesupulgale
mis seob vertikaalselt maad käega
nende kokku pigistatud haarmetega tangid
meenutavad seda, kuidas sa mind kunagi armastasid.

 
Rongiga Cascaisse

Cascais-rongis
sa nägid ilusaimat naist.

Oliivi nahk
ja ümarad rinnad
(nagu Ornella Mutil)
Dolce & Gabbana
pluus
tasakaalukas nagu Püha Teresa Avilast
jälgides seda oda
mis läbistab ta südant
jne

Ta pidi varjama end
Wittgenstein-i elulooga
sinu kätes, järsku ilmudes
ja haihtudes
Estorilis,
samal ajal kui sa ise jätkasid reisi Cascais-e
kurva tõdemusega
et märkamatult oled
oma Elu Naisest mööda läinud
(või kellestki teisest?):

Atlantia naine kui ilus
kui keha ta libedast keelest,
mahlane ja kare
nagu samba
mida olen kuulnud sel suvel
Bohin järvel
kui olid kaheksateist.

No mis valikut sul ikka oli,
peale igava raamatu lugemise
mõru teadmisega
et sinu keele piirid
on tegelikult su maailma piirid
see on põhiline;
paljudele läheb korda see,
et sa poleks vait;
isegi mitte hauas.

 
Püha Tõnu kiusamine

Nüüd sa tead, et jõud
mis nii ohtlikult
hobuste jalgu venitas
asub juba ammu
küla krutsifiksi vatsas

Aga mees on pime
kui ta unistab jalgpallist
lubades nahkhiirte parvel maanduda
ta noortele kitsastele õlgadele.

Kui tahate midagi teada,
religiooni kohta
peate esmalt proovima
seksi X-kanalil,
keskealist õhtu kuninagannat,
Vana Testamenti või benji-hüpet.

Üldjoontes: midagi veidi
keerdus.

Dalí teadis seda algusest peale.

Loomulikult pole mingit Jumalat
kui sa kummardad
pangaautomaadi ees.

 
Leopard Lampedusa

Mälestuseks kõigile neile, kes pühendasid oma elu
tänapäeva Euroopa pehme vesisele vatsa heaks.

Ei, ta ei ole jõuetu purjus aadlik:
iidse viinapuu heraldiliselt keerdus vuntsid,
ega ragisev mehaaniline seade, milles kajab
jahimehe sarvest kupli alune kõne.
Ta on pigem nagu Blake-i tiiger,
või üks Borgese kujuteldavatest loomadest,
kes pidevalt vaatab sinna-tänna,
olles pimestunud omaenda naha särast.

Leopard Lampedusal on vahune suu,
mis on turris meie sajandi paranoiast:
ta on hästi dresseeritud põrgukoer Treblinkast,
Delumeau hirmude kehastus Läänes
kes kaitseb meid iidse Hopi rahva lihtsate tõdede eest
et pole kedagi peale meie eneste,
keda me oleme kogu aeg oodanud.

 
Luule väikses keeles
Cork, Iirimaa

on kui kirikukell
mõnes kaugemas külas
mida lööb vaikselt õhtu
läbi sumbe provintsi õhu
isekalt
ja üsna rahulolevalt
– võib öelda –
kui poleks toda paari
räbalais lambaid
kes tunglevad enne vihma
tühja täiuse otsas
kiviaida ees
hüpeldes oma väikeste valkjate peadega
siin ja seal
lihtsalt et sa teaksid
et meediumist hoolimata
sõnum jõuab
alati adressaadini.

 
Endokriinne lüürika

Aastal 1934,
olles kaotanud oma toetajanna
kes nelikümmend aastat oli toetanud
ta kirjutamist
ja poliitilisi seisukohavõtte, W.B.Yeats,
Nobeli preemia laureaat, vana ja üksik
hakkas põdema kõrget vererõhku
ning jõudis oma südames punkti
kus ta loovus oli peaaegu kustunud.

Aga Yeats, see müstik
keda häiris igasugune isikupäratu teadus
oli kusagilt kuulnud viimasest
noorenduskuurist ja ning austusest oma sõbra
vastu leidis Harley tänaval Londonis
australia seksuoloogi,
kes sama aasta kevadel tegi talle nn Steinachi operatsiooni.
(See on vasektoomia üks variantidest, esmalt testitud Viinis,
mis väidetavalt taastab kurnatud keha).

Tundub, et operatsioon läks hästi,
nagu on näha ta kirjadest sõpradele,
kus William uhkelt väitis
et ta taastas oma seksuaaliha ja on armunud
noorde ja andekasse poetessi Margot Ruddockisse
kes oli tollal vaid 27,
erinevalt tema küpsest 69.

Küünilised dublinlased kohe hakkasid kutsuma
teda a gland old man,
kuid W. B. hakkas taas luulet kirjutama
ja see oli kõige tähtsam,
üks neist uutest luuletustest oli „Kannus“ ning see kõlas nii:

Su meelest kohutav on samas raev ja iha
mis tapivad sind keset kõrget iga;
nad olid vähem väge täis, kui veel noor ma olin.
Kas kannustab mind miski veel? Kas laulu sisse kolin?

William peagi koostas
teose Oxfordi Moodsa Värsi Raamat
ja alustas tööd oma Kogutud Luuletuste uue väljaande kallal
nii intensiivselt, nagu oleks – tunnistaja väitel –
talle antud uus elu!
Viie pika aasta pärast ta suri
südamepuudulikkusse
Prantsuse Rivieral
ehk paikade oaigas.
— On see üksnes kujutlus?!

 
*
Damir Šodan (1964) poet, playwright, editor and translator was born in Split, Croatia. He graduated from the Zagreb University with a BA in English Literature and History. He has published five volumes of poetry, Sound Changes (1996), The Middle World (2001), Letters to a Wild Scythian, (2009), Café Apollinaire (2013) and The Enemy Within (2016, in print), two collections of plays, Safe Area (2002), The Night of the Long Beams (2009) and an anthology of contemporary Croatian “neorealist” poetry, Walk on the Other Side (2010). He was awarded the 1st prize at the playwriting competition for ex-Yugoslav writers in Vienna (2000) for the dark comedy Safe Area and the Držić prize for the burlesque Chick Lit (2012). Internationally, his work has been among other featured in The American Poetry Review (2007), New European Poets, (Graywolf Press, USA, 2008), Les Poètes de la Méditerranée (Gallimard, 2010), The World Record and A Hundred Years’ War (Bloodaxe, 2012 and 2014). He translated Charles Simic, Raymond Carver, Leonard Cohen, Charles Bukowski, Richard Brautigan and Frank O’Hara into Croatian. For over two decades he worked as a translator for the United Nations in The Hague, Netherlands, and now he is a free-lance writer and translator. He is an associate editor of Poezija and Quorum magazines in Zagreb, and a member of the Croatian Writers’ Association (HDP) and the Croatian P.E.N. Centre. He lives in The Hague, Netherlands and Split, Croatia.