Print This Post

    Damir Šodan (Horvaatia)

    Новые oблака
    Uued Pilved 1/2018 (01) 08.08.2018, Paide, Eesti

    (snd 1964, elab Haagis ja Splitis)

    Horvaadi keelest tõlkinud Igor Kotjuh

     

    Jalutuskepp

    Ma mõtlen, kas kunagi saan jalutuskepi
    mida kasutavad pimedad vanad või peened härrad
    millega saan katsuda jääd nagu Yeats
    või toksida tänavat hirmutada putukaid ja tuvisid
    kui saabuvad ärevad
    ajad, need viljatud mäest alla laskuvad aastad
    vajan sellist jalutuskeppi
    mis oleks roosipuust
    või mõnest teisest puust, ajaviitelist keppi
    ja isegi hüümärgilist keppi
    mis tegelikult on lähem pesupulgale
    mis seob vertikaalselt maad käega
    nende kokku pigistatud haarmetega tangid
    meenutavad seda, kuidas sa mind kunagi armastasid.

     
    Rongiga Cascaisse

    Cascais-rongis
    sa nägid ilusaimat naist.

    Oliivi nahk
    ja ümarad rinnad
    (nagu Ornella Mutil)
    Dolce & Gabbana
    pluus
    tasakaalukas nagu Püha Teresa Avilast
    jälgides seda oda
    mis läbistab ta südant
    jne

    Ta pidi varjama end
    Wittgenstein-i elulooga
    sinu kätes, järsku ilmudes
    ja haihtudes
    Estorilis,
    samal ajal kui sa ise jätkasid reisi Cascais-e
    kurva tõdemusega
    et märkamatult oled
    oma Elu Naisest mööda läinud
    (või kellestki teisest?):

    Atlantia naine kui ilus
    kui keha ta libedast keelest,
    mahlane ja kare
    nagu samba
    mida olen kuulnud sel suvel
    Bohin järvel
    kui olid kaheksateist.

    No mis valikut sul ikka oli,
    peale igava raamatu lugemise
    mõru teadmisega
    et sinu keele piirid
    on tegelikult su maailma piirid
    see on põhiline;
    paljudele läheb korda see,
    et sa poleks vait;
    isegi mitte hauas.

     
    Püha Tõnu kiusamine

    Nüüd sa tead, et jõud
    mis nii ohtlikult
    hobuste jalgu venitas
    asub juba ammu
    küla krutsifiksi vatsas

    Aga mees on pime
    kui ta unistab jalgpallist
    lubades nahkhiirte parvel maanduda
    ta noortele kitsastele õlgadele.

    Kui tahate midagi teada,
    religiooni kohta
    peate esmalt proovima
    seksi X-kanalil,
    keskealist õhtu kuninagannat,
    Vana Testamenti või benji-hüpet.

    Üldjoontes: midagi veidi
    keerdus.

    Dalí teadis seda algusest peale.

    Loomulikult pole mingit Jumalat
    kui sa kummardad
    pangaautomaadi ees.

     
    Leopard Lampedusa

    Mälestuseks kõigile neile, kes pühendasid oma elu
    tänapäeva Euroopa pehme vesisele vatsa heaks.

    Ei, ta ei ole jõuetu purjus aadlik:
    iidse viinapuu heraldiliselt keerdus vuntsid,
    ega ragisev mehaaniline seade, milles kajab
    jahimehe sarvest kupli alune kõne.
    Ta on pigem nagu Blake-i tiiger,
    või üks Borgese kujuteldavatest loomadest,
    kes pidevalt vaatab sinna-tänna,
    olles pimestunud omaenda naha särast.

    Leopard Lampedusal on vahune suu,
    mis on turris meie sajandi paranoiast:
    ta on hästi dresseeritud põrgukoer Treblinkast,
    Delumeau hirmude kehastus Läänes
    kes kaitseb meid iidse Hopi rahva lihtsate tõdede eest
    et pole kedagi peale meie eneste,
    keda me oleme kogu aeg oodanud.

     
    Luule väikses keeles
    Cork, Iirimaa

    on kui kirikukell
    mõnes kaugemas külas
    mida lööb vaikselt õhtu
    läbi sumbe provintsi õhu
    isekalt
    ja üsna rahulolevalt
    – võib öelda –
    kui poleks toda paari
    räbalais lambaid
    kes tunglevad enne vihma
    tühja täiuse otsas
    kiviaida ees
    hüpeldes oma väikeste valkjate peadega
    siin ja seal
    lihtsalt et sa teaksid
    et meediumist hoolimata
    sõnum jõuab
    alati adressaadini.

     
    Endokriinne lüürika

    Aastal 1934,
    olles kaotanud oma toetajanna
    kes nelikümmend aastat oli toetanud
    ta kirjutamist
    ja poliitilisi seisukohavõtte, W.B.Yeats,
    Nobeli preemia laureaat, vana ja üksik
    hakkas põdema kõrget vererõhku
    ning jõudis oma südames punkti
    kus ta loovus oli peaaegu kustunud.

    Aga Yeats, see müstik
    keda häiris igasugune isikupäratu teadus
    oli kusagilt kuulnud viimasest
    noorenduskuurist ja ning austusest oma sõbra
    vastu leidis Harley tänaval Londonis
    australia seksuoloogi,
    kes sama aasta kevadel tegi talle nn Steinachi operatsiooni.
    (See on vasektoomia üks variantidest, esmalt testitud Viinis,
    mis väidetavalt taastab kurnatud keha).

    Tundub, et operatsioon läks hästi,
    nagu on näha ta kirjadest sõpradele,
    kus William uhkelt väitis
    et ta taastas oma seksuaaliha ja on armunud
    noorde ja andekasse poetessi Margot Ruddockisse
    kes oli tollal vaid 27,
    erinevalt tema küpsest 69.

    Küünilised dublinlased kohe hakkasid kutsuma
    teda a gland old man,
    kuid W. B. hakkas taas luulet kirjutama
    ja see oli kõige tähtsam,
    üks neist uutest luuletustest oli „Kannus“ ning see kõlas nii:

    Su meelest kohutav on samas raev ja iha
    mis tapivad sind keset kõrget iga;
    nad olid vähem väge täis, kui veel noor ma olin.
    Kas kannustab mind miski veel? Kas laulu sisse kolin?

    William peagi koostas
    teose Oxfordi Moodsa Värsi Raamat
    ja alustas tööd oma Kogutud Luuletuste uue väljaande kallal
    nii intensiivselt, nagu oleks – tunnistaja väitel –
    talle antud uus elu!
    Viie pika aasta pärast ta suri
    südamepuudulikkusse
    Prantsuse Rivieral
    ehk paikade oaigas.
    — On see üksnes kujutlus?!

     
    *
    Damir Šodan (1964) poet, playwright, editor and translator was born in Split, Croatia. He graduated from the Zagreb University with a BA in English Literature and History. He has published five volumes of poetry, Sound Changes (1996), The Middle World (2001), Letters to a Wild Scythian, (2009), Café Apollinaire (2013) and The Enemy Within (2016, in print), two collections of plays, Safe Area (2002), The Night of the Long Beams (2009) and an anthology of contemporary Croatian “neorealist” poetry, Walk on the Other Side (2010). He was awarded the 1st prize at the playwriting competition for ex-Yugoslav writers in Vienna (2000) for the dark comedy Safe Area and the Držić prize for the burlesque Chick Lit (2012). Internationally, his work has been among other featured in The American Poetry Review (2007), New European Poets, (Graywolf Press, USA, 2008), Les Poètes de la Méditerranée (Gallimard, 2010), The World Record and A Hundred Years’ War (Bloodaxe, 2012 and 2014). He translated Charles Simic, Raymond Carver, Leonard Cohen, Charles Bukowski, Richard Brautigan and Frank O’Hara into Croatian. For over two decades he worked as a translator for the United Nations in The Hague, Netherlands, and now he is a free-lance writer and translator. He is an associate editor of Poezija and Quorum magazines in Zagreb, and a member of the Croatian Writers’ Association (HDP) and the Croatian P.E.N. Centre. He lives in The Hague, Netherlands and Split, Croatia.