Sageli arvatakse, et laulu “Aeg läheb, aga õnn ei kao” sõnade autor on rahvas, ehk et see on rahvalooming. Nii on näiteks teater NO99 kasutanud seda laulu oma lavastuses “NO31 Teekond” (24.02.2018), märkides autorireal “rahvaviis”.

Samas on teada, et laul “Aeg läheb, aga õnn ei kao” pärineb filmist “Suvi” (1976) – režissöör Arvo Kruusement, helilooja Veljo Tormis, stsenarist Paul-Eerik Rummo. Kas sellest võib järeldada, et Paul-Eerik Rummo kasutas stsenaariumis rahvalaulu?

Klassikaraadio saates “Helikaja” 16.03.2018 (kuulata võib siin) Viiu Härm, Doris Kareva, Viivi Luik ja Paul-Eerik Rummo arutasid eesti luule üle muusikas. Elava vestluse käigus Paul-Eerik Rummo mainis, et just tema on laulu “Aeg läheb, aga õnn ei kao” sõnade autor ja et talle meeldib kui inimesed leiavad, et see on rahvalooming. See olevat suurim tunnustus autorile kui ta loodud tekst saab rahva omaks.

Siiski Uute Pilvede toimetus leidis, et oleks hea teada laulu “Aeg läheb, aga õnn ei kao” sünniloost rohkem. Järgnevalt on Igor Kotjuhi usutlus Paul-Eerik Rummoga.

*
IGOR KOTJUH. Kuidas algas töö laulu “Aeg läheb, aga õnn ei kao” sõnade kallal? Kes ja millal tellis?

PAUL-EERIK RUMMO. See laul on Lutsu “Suve” ja “Tootsi pulma” järgi tehtud filmist “Suvi”, kus seda lauldakse Tootsi ja Teele pulmalauas. Olin selle filmi stsenarist ja ju me kuidagi režissööriga (Arvo Kruusement) koos otsustasime, et selle koha peal võiks üks loo moraali kokkuvõttev laul olla, seda enam et pulmapidudel ju alati lauldi ja mängiti pilli. Usun, et filmi tiitrites olen ka lauluteksti autorina märgitud (lisaks stsenaariumile), aga ei mäleta praegu.

Millest lähtusite sõnade kirjutamisel? (allikad, eeskujud, ideed)

Viis (meloodia) oli ette antud, see on algselt tõesti üks vana rahvalik valss, mille filmi helilooja Veljo Tormis seadis kandlele juba “Kevade”-filmi jaoks, kus seda mängib Imelik, ja seejärel – kuna “Suves” on pidevuse hoidmiseks mitmes kohas “Kevade”-filmi tsitaate ja vihjeid – pulmaseltskonnale (keda etendas valdavalt ansambel “Leegajus”). Teksti esimene värss “Aeg läheb, aga õnn ei kao” on otsene tsitaat Lutsu “Tootsi pulmast”, kus seda noorpaarile kõnet pidades ütleb kas Lible või apteeker, ei mäleta praegu täpselt. Õnnelikul kombel mahub see lause täpipealt valsiviisi esimeseks reaks.

Millal kuulsite teksti lauluna? Ja mis oli Teie esimene mulje?

Küllap Veljo ikka töö käigus tutvustas, aga täies ilus nägin ja kuulsin pulmastseeni filmimisel Kaupmehe tänava stuudios, kus juhtumisi kohal olin, sest tahtsin oma koolitüdrukust lapsele näidata, kuidas filmimine käib.

Kuidas suhtute sellesse, et laulu “Aeg läheb, aga õnn ei kao” sõnade autoriks on reeglina märgitud “rahvalaul” või “rahva sõnad”?

Ma pole märganud, kas seda laulu üldse väga palju esitatakse või laulikutes trükitakse. Nüüd jäi silma presidendi balliks tehtud road-movies, seal tõesti polnud lõputiitrites mind nimetatud. Aga nagu ka selles raadiosaates rääkisin – pole luuletajale ega viisitegijale suuremat õnne kui see, et tema tehtud asjast kujuneb rahvalaul. Siiski juhust ja lõbusat tuju kasutades lobisesin oma autorluse saates välja.

LISAD

Katkend filmist “Suvi” (1976), video
Katkend NO99 lavastusest “NO31 Teekond” (2018), video

FAKT

1976. aastal Paul-Eerik Rummo oli 34 aastat vana.