(snd 1974, elab Barcelonas)

Hispaania keelest tõlkinud Igor Kotjuh

 
*
Nad ütlevad, et jõgi on pruun jumal
kuid mina näen vaid selle jumalikkuses
vett ja vee poolt minema uhutud maad

pruun jumal minu voodi all annab mõista
et mu kodu pole paberist laevuke
see on kokku panemise küsimus

jõe äärde pargitud voodi
ei kaitse huntide ega veeuputuste eest
ükski arhitekt pole kavandanud mu maja

et see oleks ilma seinteta mis varjavad minu eest valgust
mis on vaatega pruunile kartongist jumalale ja reumatoidartriidile
millest järsku saab su voodi

ühel päeval ma korraga ärkasin ning nägin jõge
pruuni jumala värvi kanalisatsioonimudaga jõge
ning mu liigesed ja kondid uluvad tema poole

mu vana maja oli varjuks huntide vastu
kõik tellised olid laeni
armastusväärselt ei kaitsnud see mind millegi eest

enne kui olin kus tahes mujal ja nüüd olen siin
selle jõega mis sosistab mulle igal õhtul
oma merihobuste oma karstiorgudega vee alla uppunutega

(huntidele pole see huvitav)

 
*
tol hetkel mul ei läinud kaotsi mu süütus
vaid järjepidevuse idee
oletatav numbrikombinatsioon
mis tuleneb loogilisest kasvust

kaotasin oma nime veekasvudesse
erinevaid kehaosasid
näiteks kõrvanibu
kolm paari jalgu olid diivanil
koos kolme sooja kaelaga
ning sigade lehk oli
pargitud tänavanurgal

nii see kui kõik teised nurgad
enne linna lõppu ja linna taga
moodustasid mägedesse viiva tee
mis lõhnab põletuse järele

ma kaotasin võimaluse küpseda ja sigitada
rääkida kõva häälega
asjadest millel on sisu
kogu armastuse ja jõuga
ütelda mida mõtlen

 
*
Me jätsime niiskuse jälgi seintele
aknaraamidele
me jätsime valamud ummistunutena
paberid katmas akent
surnud hiired ahjus
jätsime lubja vannitoapeeglile
tohletanud porgandid kööki
haige higi ukse käepidemetele
hirmu kajad laest värelema
kõikjale õudusunenägude lõhna
karjete lõhna ja valatud pisarad
põlenud vaipadel
määrdunud pliidil, madratsikatel
ja lõhutud uksepiitadel.

Alul lootsime, kuid siis jätsime oma armastuse vilja
(meie armastusel oli vanust vaid mõni kuu
kuid tema surm juba paistis)
osakesed ujusid valges kausis
kohas, kus olen kaotanud mõtte.

 
*
Tahan sind igati ära märkida
kui arheoloogilist väärtust.
Su varemete taastamine pole see, mida sooviksin jätkata
(linna varemed on liivakivi sees)
tahan tungida sinusse
puurida läbi kivi su keha
ning see naise nõgus ja minule suunatud seks
muudab mu iha mõttetuks.

Ma kaevun su nabasse
et tungida koos verevooga sisse.
Ma tühjendan oma vaimu nagu õhu su suus
ning näen, et sa hingad mind
Ma tean, et – puudutamaks sind – ei vaja ma nahka
see pole nii:
enim tahaksin muutuda
koopaks su kehas.

Ma painutan su põlved enda kaenla alla
nagu haamripuuri käepidemed.
Trotuaarid mida ma lõhun
on sinu tänava omad.

Oma ripsmetega pühin
tolmu mille äratasin su kulmul
ning ma ei lõpeta enne kui saan sinuks
ning su seks on minu oma: kuni ma olen veel keegi
kes on sügaval sees.

 
*
Ei ole soovitatav paigutada kõik lootused teise kehasse
kuid nii see vahel juhtub ja et seda mõista
on tarvis alustada protsessi
isoleerimisega asjaoludest
ja hoolikalt jälgida
väikseid muutusi
sõna armastus tähenduses.

Terviklike nähtuste jaoks
on meil kindel põhimõte
lisada see, mida on lihtne lisada.
Lihtsalt vaata loomaaedadesse,
entomoloogilistesse kogudesse,
merevaigu kängardesse.
Ei ole võimalust lekkida ega pudeneda
läbi prao ei vee ega õhuna.

Mu sinuni sirutatud käed
on muutunud elektrijuhtmestikuks:
sinu ja minu vahel puhkavad linnud
torm käsitleb neid hüppenöörina
asulad on valgustatud.

Keegi võib rääkida
soovitustest hoolimata.

 
*
Kuidas arendada samas kui maastikku.
Niiskus aitas tulla toime seesmise kuivusega
ma ei näinud seda, kuid see oli seal ja nüüd enam välist abi pole.
Kuivus laieneb ja varjab enda all olevat:
see koht ja mina ses hetkes ja mina
oleme sama pind.

Hoidun ütlemast kuid ma tean, et praegu see tähendab liiva ja see settib
üle raamatute mööbli kivide
katmas tuttavate objektide välimust ja nende olemasolu
millega oleme harjunud.

Käitumismall on:
seest suletud uks
tänavat pole võimalik kasutada
hädavaevu ristkülik igas toas
midagi, mis on enne mind ja mille osa ma ei saa olla
nagu teiste elud või milline ma olin.
Ma ei nimetaks seda aknaks.

Miski ei tule sisse ega jää siia.
Siin olin ma ise
ületamas linnasid ja kõrbesid
leidmata kusagil kedagi keda saan kutsuda omaks, köitmas mu tähelepanu
või leppida reaalsusega vähemalt ajutiselt.

Aeg selleks
et pole mahti külvata ega lõigata
aeg eimillekski.

Vahepeal ei tee maastik erandeid
maastiku lõputu maastik.

 
*
Miriam Reyes (1974) is a Spanish poet, performer and video artist. Though born in Ourense, Galicia, she grew up in Caracas since she was 8 years old. She studied at Universidad Central de Venezuela and she’s B.A. on Hispanic Philology and Master on Teaching Spanish as second language by Universitat de Barcelona (Spain). She has lived in Venezuela, Holland, and Jordan. She’s currently residing in Barcelona, Spain.
Reyes has published five poetry collections and has edited and translated into Spanish a collection of Galician Contemporary Poetry. Some of her books are translated to Portuguese and Italian.
From the year 2000 she combines her written poetry with photography, performance, new technologies and video.